«Positiivsus. Sõbralikkus. Julgus. Ausus. Viisakus.» Need sõnad vaatavad vastu käsipalliklubi HC Tallinn kodulehte avades. Kuue ja poole aastaga nullist loodud rohkem kui 500 liikmega klubi ning selle vedaja Risto Lepp ei kohku tagasi ühegi raskuse ees. Neil päevil tegi 36-aastane Lepp pärast kuueaastast vahet taas kaasa tipptasemel, Eesti meistriliigas.
Räägime Lepaga pikemalt just tema käsipallihullusest, HC Tallinnast, selle ülesehitamise ja noorte treenimise põhimõtetest. «Kõige elutervema suhtumisega rahvad on skandinaavlased: taanlased, rootslased, norrakad, samuti islandlased. Nad on tänu sõdadevabale ajaloole vaimselt tugevad, töökad ja majanduslikult tugevad. Nad ei kuku palliplatsil vaimselt ära, on eeskujuks nii meie klubile kui ka tervele Eestile,» annab Lepp mõista, kust HC Tallinn malli võtab.
Õlaga seotud risk on alles
Lepp naasis platsile tosina päeva eest peetud mängus HC Kehraga, kuid HC Tallinn pidi vastu võtma valusa üheväravalise kaotuse. «Ma ei mäleta, et keegi oleks niisuguses vanuses ja pärast nii pikka pausi come-back’i teinud. Kindlasti on tehtud, aga mindud mängima mõnda madalamasse liigasse,» alustab Lepp mõtiskledes.
«Minu jaoks on tegemist huvitava eksperimendiga, sest treenerikarjääri tarvis tähendab oma keha tundmine väga head kogemust. Hoiad end kuus aastat standby-režiimil. Toitunud, maganud ja taastunud olen nagu tippsportlane, sest igapäevategemised võtavad maksimaalset eluenergiat. Olen pidevalt harjutanud kuni kuus korda nädalas. Olen teinud erinevaid asju, aga palli ei mänginud – kas niimoodi on võimalik tagasi tulla? Suurim risk on seotud õlaga, mis pole sajaprotsendiliselt korras. Ma ei saa õlga liiga palju koormata, kuid praegu tundub, et seis on üllatavalt hea.»
«Luksemburgi sotsiaalsüsteem on väga hea,» kiidab Lepp. «Sain Eestisse tagasi tulla, HC Tallinna käivitamisega tegelda, aga palk jooksis paar aastat edasi. Lõpuks määrati mulle invaliidsusprotsentki ning Eesti mõistes väga suur valuraha, sest tol hetkel ma professionaalsel tasemel oma alaga edasi tegelda ei saanud. Öeldi, et kui tulevikus tahad, võid mängida, aga see on sinu enda risk.»
Eesmärk on HC Tallinnas tekitada süsteem, mis saaks minuta edasi joosta,» lausub Lepp.
Oma klubi mõte tekkis ammu
Mõtet luua oma klubi arutas Risto koos samuti käsipallitreenerist isa Jüri Lepaga juba ammu. Ta pakub, et esimest korda räägiti rohkem kui kümme aastat tagasi, et Tallinna tuleb rajada üks korralik süsteem, sest pealinnas oli käsipalli kandepind ahtake. Väiksemates linnades on esindusmeeskondadele loodud väga head tingimused – saalid tasuta ja kohalik omavalitsus toetab rohkem kui Tallinnas –, kuid rahvusvaheliselt läbi lööva tiimi tegemiseks tuleb (eelarve)piir ühel hetkel lihtsalt ette.
Kui raske oli nullist alustada? «Läksime tõepoolest julgelt peale. Võtsime suuri riske, koolitasime treenereid, avasime järjest gruppe, sest mul ei olnud rahalisi probleeme ja sain klubisse kõvasti investeerida. Eesti inimesed on pigem tagasihoidlikud. Niisama rääkimisel-heietamisel pole mõtet, tuli ise alustada. Vana kooli treenerid olid hõivatud. Tuli peale kasvatada uus põlvkond treenereid, nad välja õpetada. Neist enamik polnud kunagi varem treenerina töötanud, mul tuli nad leida. Nüüdseks kaks hooaega toiminud meesteprojekt oli arengu loogiline jätk. Mind üllatas asjaolu, et jõudsime selleni nii kiiresti.»
Alustasime lastegruppidest ehk vundamendi ladumisest, sest kui kogukonda ei ole, ei saa ka midagi sinna peale ehitada. Inimesed Tallinnas ja selle lähiümbruses juba teavad nüüd, et ka käsipall on variant, kuhu oma last trenni panna.
Kõik projektiga liitunud treenerid on mõistnud, et eeltoodud väärtused on kõige aluseks. Klubi luues võtsime ühendust Taani käsipalliliiduga, ütlesime, et tahame teie pealt õppida, sest te olete maailmas kõige paremad. Lõime head suhted, nemad on käinud siin seminare andmas ja meie seal õppimas. Nad aitasid meid väga palju, visioonid ühtisid täielikult. Ning meie treenerid võtsid taanlaste väärtused ja põhimõtted väga hästi omaks.
Lepp lisab, et peab väga tänulik olema oma elukaaslasele Triinule. «Meil on kaks väikest tüdrukutirtsu ja ma ei saa enam nii palju hullu panna, muidu võin kokku joosta. Lõpuks olen minagi aru saanud, et perekond ja laste kasvamise nägemine on kõige tähtsam.»
Klubijuht viib jutu juhendajate juurde tagasi: «Alguses pidime valima: kas meil pole ühtki treenerit või hakkame neid otsima ja koolitama. Meil on väga tublid noored treenerid, kes on valmis käsipalli Eestis edasi viima. Koos Tartu ja Pärnu tütarklubidega on kuue ja poole aasta jooksul meie kaudu saanud kutsetunnistuse 40 treenerit, kellest kõik küll enam ei tööta või ei saa töö ja muude kohustuste tõttu päevastel aegadel trenne läbi viia. Eestis pole lihtne profitreenereid kasvatada, kui riik ei väärtusta treenereid samaväärselt õpetajatega. Paljud omavalitsused juba võtavad häid treenereid ise palgale, sest enamik klubisid ei ole piisavalt tugevad.»
Lepa sõnul on nüüd puudu veel vaid üks: oma saal, oma keskus Tallinnas. «Saalidest on suur puudus. Kalevi spordihall, Sõle spordihoone, Kristiine Sport, Kuristiku Gümnaasium on neli ainsat käsipalli tarvis täismõõtmelist saali, kus on ka näpumääre lubatud. Kui tahame klubiga revolutsiooni teha, vajame mitme saaliga oma keskust. Altpoolt tuleb üha uusi mängijaid, suurema keskuseta muutub edasine areng põhimõtteliselt võimatuks. Oleme linnaga mitu aastat ühenduses olnud, küsinud nende plaane. Oma saal on asi, mille tahan ära teha enne ise treenerina välismaale siirdumist.»
Lepp näeb ideaalse asukohana mõistagi kesklinna piirkonda, kuid annab endale aru, et seal ei ole vaba maad. Kõige loogilisemalt võiks keskus asuda Lasnamäel, Laagna tee ääres ja kesklinnale võimalikult lähedal.
Lepa DNAs on ülikõva käsipalligeen, ta teadis juba kümneaastasena, et tahab kogu oma elu siduda käsipalliga. «Olime isaga maal saunas ja ta ütles, et kui teed hästi trenni, siis jõuad koondisesse, jõuad Saksamaa Bundesligasse, oled profimängija, hiljem saad olla treener,» krutib käsipallurist isa poeg ajaratast veerand sajandit tagasi.
«Klubi ehitamine oli kõige loogiline jätk. Sügisest plaanin kolm aastat olla meeskonna treener ja edasi minna Euroopasse. Saada mõnda tippklubisse algul abitreenerina, ambitsioon on seejärel saada ka peatreeneriks. Enne minekut tuleb Tallinnas aga noortesüsteem veelgi kvaliteetsemaks ning oma saal vähemalt planeerimisfaasi saada. Näen ennast kümmekond aastat välismaal ja seejärel tulen koju tagasi.»
Mul on kindel plaan pakkuda ennast ise mulle meeldivatele klubidele välja. Võin alguses olla noorte- või akadeemia- või abitreener. Jalg tuleb saada ukse vahele. Mul on väga palju kontakte, sealhulgas maailma tipptreeneritega, saksa, hispaania, vene ja soome keel on suus, inglise keel niikuinii. Kõik Euroopa treenerikursused on läbitud. Tuleb minna ja öelda, et hakkame tegutsema, pean ennast ise tõestama! Küll siis ka pakkumised tulevad.»
Kasvatab tarku mängijaid
Risto Lepa hinnangul on paljud noored mängijad füüsiliselt tasemel, kuid vaimujõult ja väljakul õigete otsuste langetamisel jääb suur varu. „Meeskonnaalade mängudes tehakse suurtel kiirustel väga palju valesid otsuseid,” lausub Lepp halastamatult.
„Oleme HC Tallinnas välja öelnud, et tahame kasvatada intelligentseid mängijaid, kes võtavad väljakul vastu tarku otsuseid – väärtused, viisakused ja kõik muu sinna juurde. See eeldab treeningusüsteemis juba väikesest peale süsteemsust. Meie eeskujud on Amsterdami Ajax ja FC Barcelona. Mängijaid tuleb individuaalselt arendada ja kognitiivsed võimed välja tuua. Mäng käib peaga ja vaimutugevuse abil. Mida rohkem oled olnud mängus sees, seda paremini saad sellest aru. Kui näiteks loomulikku platsinägemist pole sulle sündides kaasa antud, aga kasutad mängimisel ja treeningutel kogu aeg aju, hakkad vastu võtma järjest õigemaid otsuseid.”
Risto Lepp rõhutab, et tahab juba järgmiseks hooajaks viia HC Tallinna profitasemele. «Iseasi, kui suure eelarve me kokku saame, kuid poisid väärivad järgmise sammu astumist. Eelarvega praegu tegeleme. See peab kasvama 100 000 eurolt 200 000 – 250 000ni. Aga võtame rahulikult, esimene asi on hoida poisid juulis-augustis täisprofessionaalsetena töös ja kõva põhi alla saada. Näen väga hea meelega, kui nad sügisel-talvel käivad ka ülikoolis ja teevad midagi muud, et asi oleks vaimselt tasakaalus.
Soovime HC Tallinnast teha täisprofessionaalse klubi nagu korvpallis on Kalev/Cramo, ergutada noori välismaale veelgi paremale tasemele siirduma. Samas olen rääkinud Tallinnas käsipalluriks kasvanud koondislaste Marius Aleksejevi, Dener Jaanimaa, Martin Johannsoni, Jürgen Rooba, Mikk Pinnoneniga, et nad on alati oodatud karjääri lõpus HC Tallinnasse, aitamaks noori oma kogemustega. Nii võikski tulevikus asi ideaalis toimida: noored siirduvad välja ja tulevad karjääri lõpetamiseks koduklubisse tagasi.»
Postimees