Meeste meistriliiga läks tänasest kolmenädalasele pausile, et anda rahvuskoondisele aega valmistuda tähtsateks EM-valikmängudeks. Hooaja teist poolt on seni vägagi edukalt mänginud Tallinn, kelle ridades naasis peaaegu tosina-aastase pausi järel Eesti meistriliigasse Marius Aleksejev.
Kogenud väravavaht liitus Tallinnaga ametlikult oktoobri lõpus ja tegi lühikese aja jooksul tagasituleku nii Eesti kui ka Soome kõrgliigasse ning eurosarjagi. Kui aasta lõpul tuli veel ridamisi kaotusi, siis 2021. aastal läksid Tallinna tulemused ülesmäge. Kolme ja poole kuuga mängitud kümnest mängust võideti kaheksa, viigistati üks ja jäädi alla vaid Põlva Servitile, kirjutab Eesti Käsipalliliit.
Aleksejev hindab kõrgelt kolleege ja fanaatikutest treenereid
“Mäng on meil paranenud, sest aega treenimiseks on rohkem olnud. Tallinnal on kõrgetasemeline üldfüüsilise treener, kes teeb kõigile individuaalsed kavad ning annab peatreener Risto Lepale nõu meeste seisukorra ja koormustega laveerimise kohta,” selgitas 38-aastane Aleksejev.
“Meie võitudes mängib suurt rolli kuidas kaitses hakkama saame ja tänu paremale füüsisele oleme just teisel poolajal nii mõnegi mängu endi kasuks pööranud. Rünnakul on veel palju praaki ja vasakukäelise sisemise puudumine annab tunda. Õnneks on kuu aega ees ja usun, et Risto muudab ka meie rünnaku tugevamaks,” arvas kogenud puurivaht.
“Meistriliiga tervikuna läbib noorenduskuuri, minusuguseid vanureid on vähe,” muigas Aleksejev. “Kahjuks on näha, et füüsilise poole pealt on tiimidel arenguruumi. Huvitavaid kujusid on igas klubis, aga peab aru saama et 17-aastastele võib koormust anda küll, tehes seda targalt. Muu maailm läheb kiirelt eest ja me ei tohi rääkida, et 21-aastased on noored ja küll nad arenevad,” hindas 2004. aasta Eesti parim käsipallur.
“Positiivne on kindlasti, et proovitakse kiiremat käsipalli mängida, nagu mujalgi maailmas. Ja ka tõsiasi, et kõikjal on fanaatikutest treenerid, kes jaksavad endiselt tööd teha,” tunnustas Aleksejev, kes hindab kõrgelt ka kolleege ja nimetab kõiki meistriliigas säravaid kogenud väravavahte peaga mängijateks.
Viljandil on Rasmus Ots, Tapal Mikola Naum ja Servitil Eston Varusk ning kõik nad on nähtavas rollis. “Respekt, et igapäevaselt tööl käies suudavad nad nii stabiilset taset hoida ja meeskonda naljalt alt ei vea. Kui detailsemalt analüüsida, siis Rasmusel on ehk tõrjetehnika kõige parem, aga tervikuna on liigas palju võrdseid kollkipreid,” sõnas Aleksejev.
Noorematest treenib Aleksejev igapäevaselt koondisekaaslase Armis Priskuse kõrval ja usub, et viimane on kevadel tublisti juurde pannud. “Alguses minu liitumine meeskonnaga teda väga ei mõjutanud, aga kui tõusin paremasse vormi, siis oli see ka Armisele kasulik – me kumbki ei taha pingil istuda,” kirjeldas Aleksejev klubisisest heitlust handball.ee lehel.
Kümme aastat profina Soomes, Šveitsis, Saksamaal ja Islandil
Aleksejev põikas esmakordselt välismaale 2005. aastal, tehes Siuntio IF-i ridades Soomes kuldse duubli. Järgnesid tiitleid toonud aastad Kehras, kuniks 2009. aastal siirdus puurivaht Šveitsi kõrgliigasse. Järgmise kümne aasta jooksul esindas ta nelja Šveitsi klubi, mängis kaks edukat aastat Riihimäe Cocksis, tegi põgusa visiidi Saksamaale ning viimati kandis hooajal 2018/2019 Islandi klubi Akureyri HF-i särki.
Lisaks liiga- ja karikamedalitele Šveitsis ja Soomes, mängis Aleksejev edukalt eurosarjas, kus jõudis HC Kriens-Luzerni ja Cocksiga kokku kolmel korral veerandfinaali. Mööda ei saa minna ka tõsiasjast, et juba 20 aastat tagasi Eesti rahvusmeeskonnas debüteerinud Aleksejevil on ühena vähestest kirjas üle saja koondisemängu.
“Esimesed Šveitsi-aastad olid kohe kindlasti kõige paremad. Seal tuli rahvusvaheline tase ja stabiilsus, mille tipul olles otsustasin Kriens-Luzerniga lepingu tühistada. Soovisin veel tugevamas tiimis mängida, aga Schaffhauseni Kadettenis sain seljavigastuse, kaotasin vormi ja lõpuks maandusin Cocksis,” jutustas Aleksejev.
“Võib öelda, et Šveitsi mägede nõlval asunud kodust kolisin elama Riihimäe vangla kõrvale. Tahtsin Kadetteniga liitudes endale head, aga välja tuli karjääri suurim viga. Enne Tallinnaga ühinemist oli mul veel variante Kreekas ja Itaalias, ent lepinguni ei jõudnud. Mängupaus oli raske, aga treenisin nagu proff ja lõpetamisele ei mõelnud kordagi,” kinnitas väravavaht.
